5 asja, mida lapsevanem peaks silmas pidama, kui laps mängib Growtopiat.

Praegu levib lasteaedades ja koolides arvutimäng Growtopia. Lapsed on kergelt hullunud ja vanemad vangutavad päid ja absoluutselt ei saa aru, mis toimub. Aga tegu on kindlasti asjaga, mis vääriks veidi vanemate tähelepanu – te ei laseks ju lapsel suurel üritusel võõrastega suhelda, kuid täpselt seda lapsed seal mängus teevadki.

growtopia2

Mis on mängu sisu?

Mäng iseenesest on ajatu klassika – tegu on MUD tüüpi mänguga (Multi-User Dungeon/Domain/Dimension), mis tähendab, et mängukeskkonnas on kõik kasutajad koos ühes suures mängus. Ehk siis nad saavad suhelda teiste mängijatega, külas käia ja ka varastada teiste mängijate asju.

Idee on lihtne – liitud mänguga ja siis hakkad mööda erinevaid maailmu käima. Seal saad kasvatada endale asju, leida uusi asju või siis ka “tradeda” ehk vahetada. Lisaks saad teha endale oma maailma ja selle ka lukustada. Asjadel on väärtus “rarity” – mida haruldasem asi, seda suurem on ka ta väärtus. Raha (või siis kristalle, mis seal on rahaks) saad teenida asju kasvatades, vahetades või ka poest reaalse raha eest ostes.

Mis on mängu ohud?

Iseenesest tundub ju küllaltki tore ajaviide, kuid kahjuks on sellistel mängudel omad nõrgad küljed. Siinkohas kaardistaksin paar asja, mida tasuks igal lapsevanem jälgida:

1. Kasutajanimi

Kahjuks ei tee väikesed lapsed vahet päris nimel ja kasutajanimel. Olen mängu kõrvalt jälgides mitmed korrad näinud, kuidas kasutajatel on nimeks eesnimi+perekonnanimi. Õpetage lastele, et arvutites ei kasutata oma nime ja mõelge välja mõni tore kasutajanimi.

2. Maailma nimi

Tihti pannakse lisaks oma nimele ka oma maailma nimeks aadress. Või kui mitte kuhugi maailma nimeks siis lihtsalt kuhugi sildile (sama kipub olema ka Minecraftiga). Te ei laseks ju lapsel igale suvalisele vastutulijale oma koduaadressi jagada – ärge laske tal seda teha ka võrgus.

3. Varastamine

Minu jaoks on üheks häirivaks osaks selles mängus asjaolu, et saab teistelt kasutajatelt asju ära võtta. Kuigi see on mängustrateegia osa, siis samas tasuks lapsega siiski rääkida, et miks ei ole see ilus ja kindlasti tuleb selgitada virtuaalse ja reaalse maailma vahet. Olen isegi noorena mänginud luuremänge, kus eesmärgiks on pihta panna vastasvõistkonna “varanduskastike”, aga ma sain aru, et see oli mäng. Oluline on, et samamoodi saaksid selle põlvkonna lapsed aru, et mängus on teised reeglid kui päriselus.

4. Võõraste usaldamine

Kui sa paned oma maailma lukku, siis samas saab anda mingitele konkreetsetele kasutajatele ligipääsu. Aga olen tähele pannud, et liiga kerge on lastel see usaldus tekkima ja siis pärast ollakse kurvad, et keegi nende varanduse ära varastas või ehitise ära lõhkus. Siinkohal tasuks lapsele selgitada, et ligipääsu andmine on nagu oma võtme usaldamine kellegile või võõra inimese külla kutsumine. Me kõik teame, miks seda teha ei tohi.

5. Vanemate huvipuudus

Lapsed tegelikult tahavad rääkida, mis neil mängus juhtub, aga enamus vanemaid see lihtsalt ei huvita. Ja siit edasi on pahandused kerged tekkima – seega tasub koos küsimusega, et mis koolis/lasteaias juhtus küsida ka, et mis laste lemmikmängus või suhtlusvõrgustikus on toimunud.

Ja see kõik ülaltoodu ei kehti ainult Growtopia puhul – neid mänge on tuhandeid, kus sama loogika kehtib ja kui laps mingis mängus juba päevade kaupa istub, siis on see selge märk lapsevanemale, et aeg on ka endale mängu põhitõed selgeks teha.

Kirjutanud

Diana

Minu huvi arvutite vastu sai alguse juba aastal 1996, kui kirjutasin oma esimese koodijupi. Vahepealsete aastate jooksul olen tegelenud internetiturundusega, projektijuhtimise ja erinevate Wordpress lehtedega. Kuna suhtlen ka väga palju inimestega, kelle IT teadmised ei ole väga sügavad, siis sellest tekkis ka idee luua blogi, kus postitused on eelkõige suunatud arvutikaugele inimesele. Enamus minu postitustest on inspireeritud teemadest, millega puutun ise kokku või mille kohta on mult nõu küsitud.